Tõus tuleb. Kell on pool neli ja ookean hiilib aina lähemale. Täpselt sama tasa kui ta hilisõhtul jälle samm haaval kaugemale taandub. Täielikus rahus. Kiirustamata. Kuhu siin kiirustada!? Igal juhul jõuab lõpuks siia... ja sinna - mõlemale poole.

Maroko on aegade algusest olnud mu nimekirjas esikohal. Mõttes olen sinna juba mitu korda jõudnud, kuid ometi puhkuseplaane sättides, vaatan ma sellest kohast taas mööda ja lennutiivul suundun hoopis teisele poole päikest otsima. Pole ilmselt olnud õige aeg ega mõte piisavalt küps..

Veidi üle nädala on möödas kui Helsingist tagasi jõudsin ja on olnud parajalt aega , et kogu üritus enese jaoks läbi seedida. Lühidat kokkuvõtet on muidugi raske teha, sest olulisi pisiasju, mida võis märgata, oli palju. Sellegi poolest üritan välja tuua põgusa läbilõike Habitarel nähtust, mis mind ennast just kõige enam kõnetas.

Need, kes minu tegemisi Facebookis või Instagramis jälgivad, juba teavad, et mul oli suur au ja rõõm viibida eelmisel nädalal Habitare messil, kui üks viiest rahvusvahelisest blogijast. Olin seal koos Saksamaalt (algselt USA-st) Holly Becker ´i blogi decor8 autoriga, Rootsist (Inglismaa päritoluga) Niki Brantman blog myscandinavianhome autori, Taanist Mette Jakobsen blogi monctercircus autori ning Stefan Nilsson Rootsist.

Balil just kui õhk väreleks ja .... laulaks. Mingi sõnulseletamatu palve on sinu kohal. Minu elamus oli seal erakordne. Ma õppisin uskuma. Ja sain tunda, mida tähendab olla avatud, lasta minna, hoida ennast ja tajuda , et kõige tähtsam ongi see seletamatu "nupp" sinu sees, mis käivitab südame, mis annab stiimuli ärkamiseks, liikumiseks, armastamiseks, pettumisteks, andestamiseks, kuulamiseks hukkamõistuta.