"Renoir"

Veel üleeile kindel plaan teha juttu kevade värvidest ja nende värskest ilust, mis on siin meie põhjamaal nii väga oodatud nähtus. Ma ei saa sinna midagi parata, et juba märtsi alguses hakkan oma kappides tuhnima ja otsima rohelist värvi. Värkust, uuestisündi. Selga, jalga, akende ette, köögi lauale – kuhu iganes. Peaasi, et ta oleks minuga juba esimese soojema päikesega. Peaasi, et ma ei kaotaks lootust, et see hang akna tagant kunagi ka sulama hakkab. Sünniks ometi midagi uut. Värke puhang õues, toas ja minu sees.

Eile istusin kino Artis saalis ja vaatasin väärtfilmi  ”Renoir “. Milline iganes ka polnud selle filmi süžee, mind haaras täielikult endasse see poeetiline meeleolu. Õõtsuv rohelus sinisel taustal. Kuldkollases päikeses aegluubis mööduvad hetked. Aknad, mis avanesid just kui maailma äärtele ja mille avaraid kaari katsid hooletult  tantsivad kardinad. Tuultes õõtsuvad puud, lained ja inimesed… Lummav vaikus ja looduse ilu. Mingisugune äratundmine. Oodatud kutse ja selgitus.

No vot! Mina ei tea, kaua see film kestis – tundus et igaviku ja tundus, et vaid viivu.

Filmi soovitan vaatama minna just neil,kes hindavad filmides sügavust. Esitavad küsimusi ise ja leiavad vastused ka ise. Kui leiavad! Minevikust tulemine. Hetkes olemine. Põnevust ei ole, draamat selle traditsioonilises mõttes  ei ole, sündmusi ka nagu õigupoolest pole. Aga on just see, mida ma igal kevadel oma kappidest meeleheitlikult otsin – algust kusagilt poolelt teelt.