Joonistatud linn

Ma olen juba nii pikka aega seda reisi oma peopeal hoidnud. Jätnud ainult enda jaoks. Hoidnud seda puutumatuna. Just nagu oleksin käinud teistele tundmatul ja avastamata kohas. Nii see muidugi üldiselt pole. On ainult minu jaoks.Pidin sõitma tuhandeid kilomeetreid, et jõuaksin iseenda juurde ja saaksin enda kõrval vaikides istuda. Lihtsalt. Tormamata, kella vaatamata, hoomates samal hetkel nii aega kui selle olematust.

Nende soovidega jõudsin hilisõhtul oma väikese kohvriga Santorini pisikesse lennujaama.  Kuumus tabas lennuki uksel juba.

„Lõunamaa kuumus,“ mõtlesin mina.

Esimesed hetked.

Lennujaamas oli mul piinlik, et ainukesena olin tulnud käsipagasiga ning varjusin teiste kohvriootajate ridadesse, et mitte esimesena terminalist väljuda. Kui pagasilint järsult naksatades liikuma hakkas ja sinised, punased, kirjud kuubikud sellele rõõmsalt ilmusid, hiilisin esimeste rahulolevate turistidega koos väljapääsu suunas.

Transfeer-buss sõidutas meid laiali hotellidesse. Mul polnud mingisugust ettekujutust ega lootust oma hotelli või toa osas, sest olin valinud kõige odavama ning eeldasin, et vast vähemalt elementaarsed mugavused on olemas.

Viimane hotell, kus peatusime , oli minu oma. Vaid mõned üksikud inimesed olid veel jäänud ja nad tormasid kohe oma kohvreid bussi kõhu alt välja kangutama. Ootasin jälle veidi. Kuigi kellaaeg oli hiline, tervitas meid hotelli juhataja ja peale check in´i juhatas ta mind viimasena minu toa ukseni. Asetades viisakalt mu koti ukse kõrvale teatas reipalt info hommikusüügi kohta ning lahkudes lausus viisakalt: „Good night!“

Aed oli algava suve lõhna täis. Hoopis teistsugust kui Eestis. Täiesti isemoodi tajutavat ja erilist.

„Lõunamaa lõhnad“, mõtlesin mina.

Ma ei tahtnudki võtit keerata ega seda alanud puhkust alanuks kuulutada. Seisin kompsuga endiselt ukse taga ja vaatasin ringi. Hotell oli mitmetasandiline, mäe jalamil ja umbes kilomeeter eemal ranna promenaadist, mis taamal all säras ja oma õhtumeeleolu nautis. Igasse tuppa oli eraldi uks aiast. Kuldne number uksel. Iga ukseni viis väike kividest sillutatud ja lilledest ääristatud, valgustatud rada. Eemal kumas salapärasena tunduv bassein oma kutsuvas valguses...

Keerasin võtit ja astusin sisse. Panin tule põlema ja uurisin tuba.

See oli avatud ruum, millel suur terrassiuks vaatas otse vastu. Paremal pool lai voodi ja vasakul pool avatud vannitoanurk. Vann. Imeline! Rohkem polnudki midagi vaja. Tirisin kotist välja esmalt vajaliku träni ja mõne hetke pärast olin juba voodis. Silmad kinni. Tänades kõike. Oodates hommikut.

Esimene Santorini  öö ja uni rullus minust üle oma rammestunud kuumuse ja lõhnadega.

1. päev

Hommikul äratasid mind mingid kummalised linnud, kes terrassil laulsid.  Lihtsalt lamasin üle mõistuse kaua. Kusagile ei pea minema, midagi ei pea tegema, keegi ei nõua süüa ega juua. Ei pane telekat mängima ega käivita mingit mängurongi.

Täna on emadepäev.... ma olen siin ka ema. Õnnelik ema. Uhke ema. Emadepäev ongi ju emadele. Loodan, et lapsed mõistavad. Ehk... Ma usun, et mõistavad.

Ei taha rääkida ega kuulata.  Olen tasa.

1. Päev

Lummav väike Santorini. Minu väike julgustükk ja unistus.

Minu ees loksub taldrikus kalasupp ja paar sammu eemal loksub Vahemeri. Pole veel jalgu sinna sisse pannud.

Kui oled õnnelik, siis on sind ikka kohutavalt lihtne armastada. Aga kust peaks tulema su õnn, kui sind ei armastata? Kui oled nukker, tulevad su juurde need , kes tahavad sind parandada. Parandamisvajadusega inimesed vajavad aga ise ka parandamist. Ja kui see vajadus lõpuks ilmsiks tuleb, siis on nähagi vaid kaks katkist, kes teineteist edasi tahes või tahtmata lõhuvad. Nii on lihtsalt.

Seega tuleb õppida ennast armastama, peab õppima iseendaga jagama, olema iseenda sõber ja julgustaja.

Et mis asi on unistus... Kas miski, millest ma tegelikult mitte midagi tegelikult ei teagi?

Unistamine millestki, mida ma ju tegelikult ei tunne ja mitte kunagi enda omaks pidada ei saa? Või saan? Kui see on vaid mu unistus?

Tekivad imelikud mõtted unistamise teemadel.

Homme on pikk ekskursioonipäev.

1. päev

"Kirjutan nüüd sulle viimaks.

Olen siin imelises Oia linnas. Hing kinni. Valgusest pimestatud. Maailmakuulsas päikeseloojangulinnas. Ma ei jää siia täna loojangut ootama. Oleme Santorini saare ringreisil. Külastasime imeilusat kohta, kuhu on rajatud veinitehas. Olin purjus ilma veinita. Joobunud vaadetest, mis 360 kraadi ulatuses mind piirasid.

Pärastlõunal jõudsime Oia linna ja meil on aega siin kolm tundi omapead jalutada.

Külastan kõikvõimalikke poekesi ja galeriisid. Ostsin ühe siinse kunstniku pisikese akvarellmaali. Käin mööda valgeid tänavaid ja lohistan käsi müüridel ja maja seintel.

Astusin sisse ühte pisikesse raamatukauplusesse ja veetsin seal päris kaua aega. Ostsin ühe M. Twain ´i lühijutu raamatu sulle mõeldes.

Nüüd põikasin ühte restorani ja minu õnneks vabanes sel hetkel just kahene laud terrassi piirdeaia ääres, vaatega otse sinisele kuplile ja merele.

Selline vabanemine. Sellistel hetkedel ma mõtlen sinust.

Kaasa toodud raamatu lugemine on mind tugevalt mõjutanud terve päeva ja pannud mõtlema armastuse muutumise teemal. Kas see lihtsalt juhtub või on see enesepett?  Või on see vale enese ees? Kas see on siis armastus ja kas armastus pole seotud mingist otsast aususe, sõpruse ja põhimõtte leidmise ja/ või otsimisega? Ilmselt tuleb ühel hetkel endale tunnistada kas talud seda või mitte. Kas oled siis aus enese ees või mitte. Või on armastus hoopis vajadus kellegi olemasolu ja (sulle) kuuluvuse järgi? Või kuhu taandub üldse armastus kui kõik muu on üks suur...

Äkki oled sina hoopis mulle midagi õpetamas....mitte mina sulle nagu oleme alati arvanud...

Mina kasvan iga päevaga. Viitsid üldse enam kasta? Ulatad kastma? Või olen oma elu ümber nii läbimatu džungli loonud, et ükski hing sellesse kätt torgata ei taha. Sina, kes sa algul alati paljakäsi ja -jalu tormad ette vaatamata, tardud juba poolel teel ja hakkad kiruma mind, et tulid. Aga valik oli sinu ju... Või on see hoopis vastupidi!?

Andesta, et tuli selline täiesti segane kiri. Olen kuumenenud üle päikesest ja sellest vaatest siin kohvikus.

Hakkan varsti bussi poole jalutama ja panen kirja posti.

Ootan juba oma õhtust mohitot ja raamatu lõpetamist.

Palavate tervitustega"

1. päev

Hommikusööki pakutakse iga päev väliterrassil. Lihtne aga maitsev. Minu lemmikuks on kujunenud mingi kreeka kohupiim, mida juba mitmendat päeva igal hommikul naudinguga mugin. Lisaks kohv ja paar võileiba kohaliku magusa tomatiga.

Peaaegu nädala jagu nõnda toitudes ma tunnen kui kergeks ja virgeks muutub minu organism. Enesele üllatusena mõtlen, et minu päevast on kadunud  kogu mõttetu näksimine ja igavusest/stressist/külmatundest õgimine. Iga päev peale hommikust päevitamist ja lugemist, valin pärstlõunal välja ühe restorani veepiiri ääres ja tellin midagi huvitavat, mida saadab alati külm valge vein. Rohkem ma päeva jooksul ei söögi. Lihtsalt pole vajadust ega ka soovi. Näiteks mitte kordagi nelja päeva jooksul pole söönud midagi magusat. Minu puhul väga ebatavaline.

On väga terve tunne.

Minu kõik  päevad on sarnase plaaniga. Hommikusöök hotelli terrassil.  Peale seda jalutan oma kohviga basseini äärde lugema. Tunnike hiljem panen end valmis ja jalutan alla linna. Käin raamatupoes/postkontoris ja seejärel otsin endale mere ääres koha , kus päikest võtta. Kolm tundi hiljem asutan end minekule, et leida restoran. Pooletist tundi kestab lõunasöök, sest samal ajal naudin vaadet ja kirjutan või loen.

Peale seda jalutan poodides ja seejärel sean sammud hotelli poole tagasi. Varased õhtutunnid võtan vastu vannis raamatut lugedes. Vann ajab kusagilt põhja alt läbi ja vesi niriseb tasakesi põrandas oleva päikesepaistes laiutava trapi poole, kuid isegi see ei sega mind. (Üritan meeles hoida, et hotelli juhatajale seda mainida. Võibolla on järgmised kliendid pretensioonikamad.) Lasen aga kuuma vett juurde ja mõnulen. Õhtu pimeduses (mis saabus juba kell kaheksa) istun taas basseini ääres ja vahin musta taevast.

Alles ma sealt siia linnutiivul laskusin... Siia väikesele, öisel ajal vist kõige pimedamale saarele.

Kõik on selge, kõik on klaar. Minu elu sai uued mõõtmed.

Hiljem...

Kummaline on vaadata paare, kes koos on siia reisinud... Kas ei peaks olema nii, et saabud siia oma naisega. Armastad ja hoiad käest kinni. Jood veini ja räägid asjadest, millest teil kodus pole aega rääkida? Õhtust hommikuni kuni jälle uinute ja ärkate, et päikese kätte minna!? Ma pole siiani veel ühtegi sellist paari näinud. Mitte ühtegi. Kus nad kõik on????  Olen ma pimestatud või pime?

1. päev

„Eile käisin seda kuulsat Santorini päikeseloojangut vaatamas. Sõitsime purjekaga saarte vahel ja see oli imeline ja maaliline vaatepilt. Kapten tuututas mitu korda, kui päike merre vajus ja inimesed plaksutasid. See tekitab tegelikult väga võimsa emotsiooni. Kui imeline, et meil on olemas siin need loojangud ja tõusud. Kui imeline, et me nendest ei väsi ja neid hindame. See on ju see, mis neid siin maamunal hoiab. Vaatasin seda vulkaanilist maasikku, millest see terve saar ju on.... Kui vähe oleks vaja et koik need valged linnad siit kaoks. Aga ometi on nad siin. Ja ometi olen isegi mina siin. Lihtsalt ei väsi vaatamast seda merd ja nukilisi saarekontuure taamal udus. Imeline! Olen Kamari linnakeses ja inimesed on siin väga sõbralikud. Alguses pelgasin, et äkki hakatakse tülitama, kuna olen üksi, aga midagi taolist pole juhtunud. Viisakusrepliikidega kõik piirdubki. Mul on üks lemmik restoran kohe vee piiril promenaadi ääres. Sealne nn sisseviskaja on üks keskeas meesterahavas ja ma jäin talle juba esimesel päeval meelde kui seal õhtust sõin. Tema alati püüab mind tänaval kinni ja ütleb, et mu tavapärane laud on vaba, kui tahan jälle kirjutada. Mõneski kohas juba teatakse et ma kirjutan oma märkmikusse pidevalt ja see paneb neid imestama. " no Wifi? " küsivad nad ja naeravad. Igatahes seal lemmikrestoranis lastakse mul juba tasuta lamamistooli ja päevavarju kasutada. Olin nii rõõmus selle üle. Eile kui väljusin postkaardi poest ja otsisn kohta, kus end sisse seada, siis ta nägi mind juba eemalt ja hõikas, et tal on juba päikesevari ootamas. "Are You sure?" "Lady like You, always!" ütles ta. Sellised pisikesed asjad teevad nii toredaks siin olemise. Lähengi kohe postkaarte posti panema ja teen väikese tiiru.

Tervitused Santorinilt “

1. päev

Istun viimast korda oma lemmikrestoranis. Tellisin suppi. Loen ja see taas mõjutab mind tugevalt.

Hommikul oli suhteliselt pilvine ja ma istusin pikalt hotellis basseini ääres. Tundsin igatsust. Olin just lugenud, et maailm annab meie küsimustele vastuseid, kui küsime neid tänu ja armastusega ning võtame neid samamoodi ka vastu. Proovisin. Nalja pärast. Esitasin küsimuse. Kui tuleb 15 minuti jooksul linnuke basseinist vett jooma siis on vastus „Jah“. Kui mitte, siis on vastus eitav. Vaatasin kella. Tundus absurdne. Nädala jooksul olin vist teisel päeval ainult näinud kuidas üks varblane veepiirile korraks keksles ja noka vette pistis.

Vaatasin kella. Veel kolm minutit. Muigasin.

Maailm muigas minuga vist koos, sest väike lind hüppas kusagilt meetri jagu minust eemal olevale basseiniäärele ja jõi isukalt. Vaatas mulle otsa ja jõi edasi. Tema juurde lendas veel teinegi.

Rumal lind! See on ju kloorivesi!!!

Vaatas taas ja lendas oma kaaslasega  minema. Ei olnud rumal. Mina ju esitasin nii rumala palve.

Kas see pole maailma ilusaim vastus , mille pärast olla lõpmata tänulik ja õnnelik!?

Või siis hakkan ma lihtsalt juba hulluks minema....

Hiljem...

Praegu on rand inimtühi. Lained mühisevad. Olen nädalaga nii harjunud selle vaatega, et kummaline on siit lahkuda. Igatahes olen oma unistuse teoks teinud, siin käinud ja imeliselt aega veetnud.

„Lihtsat, ära siis unusta neid imelisi mõtteid ja tundmusi, mida sa siit enda jaoks leidsid. Jäta meelde iga lõhn ja tunne, pilt ja heli! See ei kordu enam kunagi. Mitte eales ei tule sa siia enam tagasi sellena, kes oled täna. Need päevad oli see sinu saar, sinu hetked ja puhkus iseendaga. Olen nii uhke su üle, et sa seda tegid ja hakkama said! J

Tervitustega,

Mina  “

Ma pean minema ja oma varba lõpuks merre pistma. Muidu on vist imelik Eestisse tagasi minna. Pole väga vee inimene. Mulle küll meeldib see vaikus ja distants mere puhul. Meeldib, et ta loob horisondi nii kaugele. Ja meeldib, et ta on siin nagu roheline tühjus. Kohe, kui ta lainetab, siis ma juba pelgan teda.

Minu üks oluline lubadus enne reisi oli mitte midagi oodata sellelt. Lihtsalt lasta minna. Nii nagu läheb. Nii nagu see kujuneb. Olla tänulik kõige eest, mis on hea ja kasutada õppetunnina seda, mis pole. Õppetunnid puudusid sellisel kujul, sest tänulik olemisega oli lihtsalt nii palju tegemist. Aitäh!

Tere tulemast koju!