Artikkel Kodukirja juulikuu numbris: Kodu üürikorteris
Üürikorteris elamine on olnud minu jaoks kogu elu vältel argipäev. Nii kaua kui mäletan end üldse kusagil elavat, siis on sinna juurde kuulunud ikka mõiste "üürnik". Vaatamata sellele on kõik need eluasemed vaieldamatult olnud minu kodud. Nõukogudeajal kasvanud lapsena polnudki ju selles midagi imelikku. Jõukus, mis lubas oma majas elada oli nii unenäoline, et see väikese lapse pähe ei tükkinudki.
Iseseisvasse ellu astudes sain korraga suure eramaja perenaiseks. Ei heidutanud sel hetkel pikale venivad remonditööd ega muud kohustused mis igapäevaselt nii raha kui aega aplalt neelasid. Oli see ju ikkagi päris enda oma. Tegin ju seda kõike oma kodu nimel ja endale.
Elumuutuste tuules ühel päeval jälle algusest alustades avastasin enese üllatuseks, et ei tundnud vähimatki kurbust oma kaotuse üle. Tõdemus, et kodu polegi neli seina ja katus, asendus nagu üle öö mõttega, et kodu on seal kus olen mina. Mina oma vaimu, meele ja sooja sõnaga. Astun uksest sisse ja kodu astub koos minuga. Võtaksin just kui seljakotist välja selle hoole ja armastuse ja laotaksin nelja seina vahele laiali.
Nõnda sündiski minu uus kodu üürikorteris.
Ma pean tunnistama, et otsingud osutusid keerulisemaks, kui ma ette olin kujutanud. Lihtsate nõudmiste peale nagu valged seinad, tühi ruum ja palju valgust, tõusid maaklerite kulmud kuklasse ja nukralt pead vangutades tunnistasid nad kui ühest suust, et sellist luksust on harva pakkumiste veergudel leida. Selgus, et luksus seisnes mitte millegi olemasolus. Huvitav!
Paljudes korterites, kuhu maakleri juhatusel sattusin, kuulutati uhkusega, et äsja on valmis saanud kapitaalremont ja just sel põhjusel on ka hind veidi soolasem, kui esialgu võiks loota. Esimese objekti külastusel ümberringi roosasid seinu ja igiammu moest läinud siniseid pordüüre silmitsedes küsisin naiivses lootuses, kas seinad võib näiteks ka valgeks värvida. Selle peale sain suure pahameele osaliseks, sest selgus, et perenaine oli just paar nädalat tagasi värvipotile kaane peale pannud ja pintslid likku visanud.
Nõnda kulgesid mu otsingud üpris vaevaliselt, kuni õnn vahele segas ja ma maandusin armsas eestiaegses kortermajas Nõmme mändide all. Uus kodu tervitas mind käed avali juba esimesel kohtumisel. Korraga ma tajusin kui lihtne, loomulik ja õige on see lahendus minu jaoks. Iga päev olen oma sisemuses kui pidevas liikumises, mis on nii loomulik ja mulle omane. Puudub võimalus tarduda kunagi tehtud otsuste keskele. Avastasin, et just selle tunde puudumine oligi mind siiani vastu maad surunud. Ootamatult kogetud soov tahtagi vähe oli huvitav ja uus.
Tänases päevas , kui mu lapsed on väikesed, vajan hoovi ja vaikseid tänavaid, kus vankriga jalutada. Ootan lastega aknal oravaid ja kasse. Saadan suuremat last pilguga peaaegu kooli ette ja kelgutan väiksemaga läbi hangede lasteaeda. Aga pole kaugel aeg, kui kuulen lastelt vaid lühikirjeldust oma nädalast ja ootan neid mõnel laupäevalõunal ahjukana sööma. Lastetuba, mänguasju, liivakasti, jäätiseputkat ja pereautot jääb valvama kurblik üksindus. Seisak? Ei, siis loon elu ehk hoopis linnasüdamesse lounge ´de ja galeriide keskele. Lõunaks rüüpan kohvikus juustusuppi ja kodus pakin aeg ajalt kohvreid , et minna uuele avastusretkele laia maailma. Unustan sootuks kunagised aiariisumised, porgandipeenrad, maitsetaimekastid ja kohustusliku kodulooma puuri puhastamise. Aga täna ma veel naudin seda kõike!
Kahtlemata olen ehk üks vähestest väljavalitutest, kel õnnestus leida selline üürikodu, kus tohib teha ümberkorraldusi ja muudatusi oma käe ja äranägemise järgi. Pole võõrast mööblit ega minu silmale talumatuid värve seintel. Suures loomise tuhinas vahetasin välja tubades tapeedid ja värvisin üle köögiseinad. Minuga kaasa uude koju tulid vaid eriliselt kallid ja vajalikud asjad. Kolides suurest majast pisikesse korterisse, on selgesti tajutav, kui vähe asju inimesel tegelikult eluks vaja on. Valiku tegemine oli ootamatult mõtestatud ja lihtne. Seda joont üritan hoida pingsalt siiani. Muidugi tunnen minagi nagu iga perenaine ja ema, et lastetuba kipub täituma mõttetu kraamiga ja köök peaks igal aastal paari ruutmeetri võrra kasvama, et kogu piimakannude ja suhkrutooside kollektsiooni ära mahutada. Kevade tulek aga äratab ja sunnib puhastama nii mõtteid kui kodu. Loodus inspireerib oma värskuse ja uuestisünniga. Nii sünnin minagi ja lükkan eest kõik vana ja väsinud.
Suurem osa praeguse kodu mööblist kuulub minu vanavanemate pärandisse. Sellegi poolest külastan aeg-ajalt vanavara kaupluseid, laatasid ja erinevaid interneti ostukeskondasid. Üha enam populaarsemaks muutuv taaskasutus on hea võimalus raha kokku hoida soetades tõeliselt inspireerivaid ja unikaalseid detaile oma koju. Sageli teevadki vaid üksikud ja efektsed mööblitükid kogu vajaliku sisustustöö.
Vastavalt aastajale vahetan sageli kardinaid ja padjakatteid. Olen riputanud kardinaid nii palja seina ette (et varjata krohvipragusid ja lõbusalt lookleivaid elektrijuhtmeid) kui ka vana sektsioonkapi ette, mida soovisin pilgu eest varjata. Emotsioon oli kohe täiesti teine. Talvisel ajal, kui külm kipub aknapragudest sisse, siis mõjuvad paremini tumedad ja soojemad toonid. Voodipesu on mul talvisel ajal alati tume ja suvisel ajal toretseb oma valges pitsilises ilus. Tihti on peetud mu tumelillat diivanit liiga jõuliseks ja domineerivaks nii pisikeses ruumis. Õhtuti end sellele end aga kerra tõmmates tekib tunne nagu toetaksid selja vastu sooja ahju. See on minu koht.
Nõnda huvitavalt mõjuvad ainuüksi tekstiilid ja nende värvid.
Lemmikuks sisustuselemendiks on mul kahtlemata peeglid. Peegelpildid muudavad ruumi avaramaks ja valgemaks. Erinevate raamidega katsetades annab lisada luksuslikkust ja omanäolisust. Lihtne lisada ja ära võtta. Teine lihtne võimalus seinte avaraid välju täita ja kaunistada on kunsti eksponeerides. Siin kohal ei pea ma silmas mitte sugugi vaid väärtuslikke maale või graafikat - raami mõni lapse joonistus, enda kunstikatsetus, meeli köitev seinakalendripilt või hoopis vana vintage ajakirja/ajalehe väljalõige. (Otsimise peale leidsin kord internetiturult isegi The NewYorker´i 30ndate aastate moe väljaande. Suurepärased joonistused!) Taskukohane kunst. Lisaks sellistele nippidele on tore panna raami erinevaid kuivatatud taimi ja lilli. Kes meist poleks raamatute vahel kuivatanud vahtralehti või toomingaõisi!? Nõnda võib seinale terveid ansambleid luua.
Köök oli esialgu minu uues kodus kõige suurem pettumus, sest lisaks ruumipuudusele valitses üleüldine pimedus - puudusid aknad. (Pean siiski kohe lisama, et puudujääki kompenseeris aken vannitoas.) Ei saa väita, et ka tänasel päeval ma akendest puudust ei tunne, kuid olen kohandanud oma elu selle tõsiasja järgi. Köögis said imetegijaks, uus ja värske seinavärv, valged köögikapid, rohelised taimed ja lõbusad aksessuaarid. Ei tasu koonerdada nii lihtsate asjade nagu seda köögirätikud, pajalapid, laudlinade ja vahvate potsikute arvelt. Milleks peita kõik küpsised, nuudlid ja muud pudrupakid kappidesse? Parem hoopis eksponeeri neid toredates totsikutes riiulitel, mida lihtne paari kruviga seinale kinnitada. Kõikvõimalikud nagid, korvid ja punutised on samuti teretulnud.
Kõike seda tavaari endale soetades tasub silmas pidada, et kodu vahetades oleks võimalik ka seda uude elukohta kolides võimalikult hästi ära kasutada. Ei tasu tellida erimõõdus mööblit, mis võib osutuda hiljem teises ruumis liiga nõudlikuks. (Näiteks köögimööbel võinurgadiivan, mille puhul ei saa valida kummal pool kätt asub nurk; suur söögilaud hunniku toolidega - pigem pikendatav, kuhu saab vajadusel paar taburetti juurde panna; erimõõdus seinakapp lükandustega - pigem eelista kokkupandavat korvsüsteemi või lihtsaid laudadest valmistatud riiuleid, kuhu ette saab tõmmata kardina.)
Eriti meeleolukaks muudavad ruumi erinevad valgustid. Mina topin neid kohe igale poole. Vannitoa laevalgusti ei kuulu kindlasti minu maitseeelistuste hulka ja nõnda kasutan vaid õdusat laualampi vannitoa kummutil. Miks mitte?
Kui mujal maailmas on täiesti normaalne üürida omale eluaset kas või terve eluaja, siis Eestis on millegi pärast teatud mõttes edukuse verstapostiks ja täiskasvanuks saamise esimeseks märgiks ikkagi oma kodu ostmine. Pole harvad juhused, kui kuulen väidet, et maksan parem pangale selle summa, kui üürin korterit sama raha eest midagi ealeski omandamata. Ja kes julgeks siingi vastu vaielda?!
Loodan väga, et jõuab ka Eestisse aeg, kui inimesel on võimalus üürida meelepärane kodu omades sealjuures kindlustunnet homse päeva suhtes. Igaüks saab teha valikuid oma südame järgi, tundmata sealjuures, et ta millestki ilma jääb või millegi poolest kehvem on. Vähenõudlikkus muudab elu lihtsaks ja inimese vabaks. See on kujunenud minu elustiiliks.
Mul pole küll märkimisväärset saaki ette näidata homsele päevale, aga piisavalt et olla õnnelik siin ja praegu.
Mine võta nüüd kinni - on see isekus, lasikus, saamatus või tõesti õnn.
