Kodune tööinimene

Sep 24

Minu jaoks on kujunenud kodus olemise üheks positiivseks kaasnähtuseks see, et ma olen palju lugema hakanud. Kohe päris neelama igasuguseid erinevaid raamatuid, artikleid, blogitekste, ajakirju. Ainus, millega ma enam üldse kursis olla ei taha, on päevakajalised uudised meie ajalehtedes ja uudisteportaalides. Kui võrrelda varasema ajaga, siis ma ei teagi ausalt öeldes mitte midagi sellest, mis meie poliitikumaastikul toimub, pole ammu enam kursis kohalike skandaalide ja "hirmus intrigeerivate" paljastustega mujal maailmas. Samas peab aga märkima, et minu silmaring muudel teemadel on märgatavalt avardunud.

Seoses sellega, et olen rohkem jälle kirjutama hakanud ja isegi veidi tööd teha üritanud, olen avastanud, kui tähtis on omada töönurgakest ka kodus. Kui täpsem olla siis taasavastanud. Isegi kui kodus igapäevaselt kirjatööd ei tee, siis väikest mõttepausi on seal aeg-ajalt ikka mõnus pidada.

Töötamine kodus on kahe otsaga asi. Tegelikult on suhteliselt raske end igapäevaselt laua taha sundida ja lihtsalt VÕTTA aeg seal süvenenult töötamiseks. Tihtipeale võib end päris üksikuna tunda ja saamata (positiivset) tagasisidet, lahtub esialgne suur tuhin üsna kiiresti. Nii ongi salaja saabumas loominguline kriis, laiskus, aja puudus ja muud tuhat vabandust koos vanaduse ja seniilsusega. Kindel kui esimene sügisene öökülm - tulemata see ei jää. Teisalt on aga muidugi ka mitmeid eeliseid. Pudru pottide ja pannide juurest pole eriti pikk maa end tööle sättida ja kindlasti ei vaata keegi hindavalt su sassis juukseid või villaseid sokke varba otsas.

Et töö paremini sujuks ja mõte pärituules lendaks, on vajalik endast kõik olenev anda muutmaks töökoht inspireerivaks.

Ärgem alahinnakem siinkohal ka kooliõpilasi, kelle suurem osa päevast, õhtust või ööst möödubki just laua taga. Võib-olla ongi päevakohane uue õppeaasta alguse puhul ka laste tubadesse värske pilguga sisse piiluda.

Siinkohal veidi inspiratsiooni teistelegi...