Selle aasta varakevade reisisihtkoht oli Bali.

Miski kummastas selle koha peale mõeldes. Aga samas tekitas ka pelgust, sest see viimasel ajal tundub olevat nagu moekas sihtkoht. Selle mõtte peale ma muidugi parema meelga liiguks just vastassuunas. Aga ometi sai see reis ette võetud.

Balil just kui õhk väreleks ja .... laulaks. Mingi sõnulseletamatu palve on sinu kohal. Minu elamus oli seal erakordne. Ma õppisin uskuma. Ja sain tunda, mida tähendab olla avatud, lasta minna, hoida ennast ja tajuda , et kõige tähtsam ongi see seletamatu "nupp" sinu sees, mis käivitab südame, mis annab stiimuli ärkamiseks, liikumiseks, armastamiseks, pettumisteks, andestamiseks, kuulamiseks hukkamõistuta.

Mina õppisin kuulama lõpuks südamega.

Ujudes soojas vees läbi sina, oli minu suul palve ja südames kergus. Kirjeldamatu uute hetkede ja tunnete tajumine. See äratas mind....võis siis just vastupidi, suigutas unne, aga õpetas vetel kõndima.

Horisont, mis mind päikesetõusuga igal hommikul piiras, andis pikaks, kuumaks ja uniseks päevaks loa. Päevad olid täis ujumist, lugemist, vestluseid ning aeg-ajalt silmade sulgemist. Sulgemist just sellepärast, et saabus rahu. Rahu tõi kergendusest pisarad.

Vot selline huvitav kogemus.

Muidugi ei puudunud kõige selle juures imemaitsev Bali köök, massaaž, kunst ning päikesetervitused.

“Saare põhjapoolses tipus on pisike koht nimega Sumberkima Hill”

Minu kompromiss Balile minekus seisnes selles, et ma ei lähe kõige turistrikkamasse kohta. Just vastupidi . Ehk õnnestub leida avastamata maa. Koht, kus pole iga kolmas eestlane veel käinud ja hordides kaabudega higiseid turiste ei piira mu ukseesist.

Leidsin!

Saare põhjapoolses tipus on pisike koht nimega Sumberkima Hill. Imeline peidetud aare. Vaatega mägedele, orgudele, päikese tõusudele ja loojangutele. Vapustavalt hea pisikese restoraniga, mis lubas olla oma kodu lähedal ning nautida rikkalikku hommiku- või õhtusööki vaid paarikümne sammu kaugusel. Restorani vaade oli selline idüll, et seda tulid vaatama isegi eksinud rändurid.

Kõige vahvam oli selle juures aga muidugi majutus. Olles eriti huvitunud just sisekujundusest, siis leidsin, et nõnda erineva stiiliga villad ühe mäeahelikul on eriti vahva kombinatsioon tulemaks vastu erinevatele külastajate soovidele.

Mina ise olin imearmsas ühe magamistoa, elutoa ja avatud sisehoovis oleva vannitoaga majakeses. Kõrval veidi allapoole astudes oli moodne betoonvilla, mis kummalisel kombel sulandus nii äraütlemata hästi eksterjööri. Betoonist villade arhitektiks on Indoneesi päritoluga mees, kes püüab just kombineerida modernset ja minimalistlikku arhitektuuri askeetliku sisustusega. Olin vaimustuses. Kohalik puit nimega ironwood on täiesti ebamaiselt kauni värvi- ja mustrivarjundiga. Selle kasutamine detailides lummas täielikult.

“Tähelepanelik ja peen lähenemine igas ruumis , jättes siiski ruumi külalise isiklikule maitsele, oli läbivaks jooneks kõikides villades.”

“Kohalik puit nimega ironwood on täiesti ebamaiselt kauni värvi- ja mustrivarjundiga”

*Betoontrepi astmed kaetud õhukese puitlauaga*

Teisel pool mäe küljel oli veidi rustikaalsem villa, mis oma olemuselt jättis ka küllaltki kerge mulje, kuid läbimõeldud detailide kasutamine peaks silmad ette tegema nii mõnelegi võõrastemaja omanikule.

Tähelepanelik ja peen lähenemine igas ruumis , jättes siiski ruumi külalise isiklikule maitsele, oli läbivaks jooneks kõikides villades.

Selgus, et kogu selle kompleksi kujundajateks on Hollandi päritoluga abielupaar, kelle head kompositsioonitaju ja maitsekat materjalikasutust igas külalistemajas tunda oli. Äärmiselt külalislahked ja sõbralikud inimesed, kes tõepoolest oma külaliste eest hästi hoolt kannavad.

Mul oli õnne ka külastada nende enda elumaja , mida nad kasutavad seal viibides. Kahtlemata oli seal näha veelgi enam detaile ja julgemaid nüansse, mis tõestasid taas kord, et bali käsitöömeistrid ja kunstnikud on hoopis teisest puust kui see millega me siin Eestis harjunud oleme.

Ma oleks Denpasari või Ubudi turul vähemalt kolm nikerdustega uksepaneeli ja viis ülielusuurust maali oma kohvrisse toppinud, kui see vähegi oleks võimalik olnud.

Sumberkima oli minu puhkuse jaoks ideaalne koht. Kaugel kõigest. Ubudi, kuhu ühel päeval rändasin, kestis sõit neli tundi, kuid minu jaoks polnud see ületamatu takistus. Ilmselt oleks võibolla võinud veeta ühe öö Ubudis, et oleks olnud aega seal ka järgmisel päeval jalutada ning kaks pikka sõitu poleks jäänud ühele päevale.

Igatahes on kunstigaleriid, ehtepoed väärt külastamist.

meti kuumus ja müra, mis linnas valitses pani mind ka üpris ruttu oma Sumberkima mägede vahele tagasi igatsema.

Sumberkimas oli võimalik laenutada rolleri ja kümnekonna minuti jooksul jõuda alla randa, kus toimetasid sukeldumisõpetajad ja varustuse pakkujad. Mina kui basseiniarmastaja ei tihanud merevette minna. Lained olid suured ja põhi kadus kiiresti. Ujusin vaikselt basseinis, mis ulatus oru kohale ja jälgisin, kuidas alt metsast kostus kohalike kellade helinat. Päike vajus ja metsade viir mägedes muutus aina tumedamaks. Pimeduse saabudes igal ööl oli taevas täis vaikivat äikest. Ainult tohutud sähvatused ookeani kohal.